Eesti kaitsepoliitika dilemmad muutuvas maailmakorralduses

Lühikokkuvõte

Järjest kasvav rahvaarv ja eluks vajalike varude vähenemine seab riigid eluliselt oluliste valikute ette. Oma rahva elustandardi säilitamise nimel tuleb järjest jõulisemalt hankida vahendeid nõrgematest riikidest. Olukorras, kus rahumeelse kaubavahetuse raames ei saa või ei ole ratsionaalne omale vajalikku tooret saada, lähevad tugevamad jõu, ehk sõjaga neid omastama. Riigid, kes aduvad ohte oma varadele, valmistuvad neid tõrjuma nii reaalselt kui heidutusega. Eesti teadvustab seonduvaid sõjalisi ohte idanaabri suunalt ja valmistub riiki kaitsma. Siiski on Eesti iseseisvaks vastupanuks suuteline sõjapidamisfilosoofia veel väljaarenemata. Liigselt suur on lootus liitlaste kiirele imelisele appitulekule ja vähene tähelepanu oma enda nutikatele võimalustele ka ise ülekaaluka vastasega toime tulla kui abi peaks viibima. Mõeldes avatumalt riigikaitse võimaluste üle, oleks täiesti reaalne luua tunduvalt võimekam vägi olemasolevate varude baasil, mis suudaks tagada nii piisava heidutuse kui ka tegeliku kaitsevõime olukorras, kus liitlased on kas takistatud või muul moel võimetud meile füüsiliselt appi tulema. Selliseks võimetõstmiseks ei ole tegelikult vaja rohkem soomukeid ega tanke, vaid rohkem avatud riigikaitselist mõtlemist ja isetut koostööd inimeste vahel, nii horisontaalselt kui vertikaalselt, ühiselt defineeritud eesmärgi suunas.

Märksõnad: sõjaoht, julgeolek, kaitsevõime, strateegia, Venemaa