Eesti välispoliitika sõltuvus eesmärkidest ja kujunemine nende realiseerivuse alusel

Ander Allas

Lühikokkuvõte


Eesti Vabariigis on taasiseseisvumise ajal olnud välispoliitika väga erineva tähtsusega, kui seda mõõta sektorpoliitikana. Antud artikkel keskendub ajalooliste nüansside väljatoomisele, et näidata, milline on Eesti välispoliitika iseloom ja mis on aidanud selle mõjutamisele kaasa. Artikkel keskendub põhiliselt suurimale eesmärgile, mida Eesti on omanud välispoliitiliselt taasiseseisvumise ajal ja selleks oli ja nüüdseks on see saavutatud – Euroopa Liiduga liitumine. Selle kõrval keskendun ka muude rahvusvaheliste organisatsioonidega liitumisele, kuid suurima tähelepanu all on integreerumine läänega ja selle kaudu ka Eesti identiteedi loomine ja igavese kaitse tagamine. Kuna mitmed suurkujud taasiseseisvumise ajal omasid väga tugevat visiooni, siis antud artikkel keskendub ka paljudele erinevatele teemadele, kuid mis kokku annavad terviku. Kontseptuaalselt toob artikkel esile kaks alateemat. Esimene nendest keskendub püstitatud eesmärkide realiseerimisele ja teine pool saavutatud eesmärkide hoidmisele ja maine kujundamisele. Täiendavalt pakub see artikkel ka ideid, mis võiksid olla uued sihid, sest välispoliitilisest vaatenurgast lähtudes on Eesti riik saavutanud kõige tugevamaid edusamme just siis, kui eksisteerib kõrgemasse kategooriasse kuuluv eesmärk. Välispoliitika ja diplomaatiline võrgustik on Eesti jaoks maine kujundamisel olulised instrumendid ning seda ajalugu on võimalik mõista ainult ühtemoodi ning samamoodi on võimalik teha ka muudatusi selles võrgustikus ainult sellisel viisil, et see tooks kasu, mitte ei mõjutaks riiki negatiivselt.

Märksõnad: Eesti, välispoliitika, Euroopa Liit


Terve tekst: PDF

Viidatud

  • Info puudub


Ühiskonnateaduste Instituut
Tallinna Ülikool
tlu.ee/et/yhiskonnateaduste-instituut

ISSN: 1736-2229 (trükis) |  ISSN: 2228-4133 (võrguväljaanne)