Millist minevikku sõdur vajab? Sõjaajalugu, ajalooharidus ja demokraatlik eetika tänapäeva Saksamaal

Abstract

Sõjaväeliste traditsioonide loomine sõltub tähendusest, mis kaasaja vajadustest lähtuvalt omistatakse mineviku teatud aspektidele. Traditsiooniloome ajalugu Lääne-Saksamaal alates 1955. aastast on üheks näiteks. Pärast natsionaalsotsialismi ajastu lõppu eeldati, et Bundeswehr, uue demokraatliku riigi relvajõud, eristab end Wehrmachtist ja toonitab sõdurite rolli kodanikena. Ajalooteadmised muudeti osaks demokraatlikust haridusest ja need ei olnud enam sõjaliste saavutuste eeskujuks. Sõjaajaloo keskus, sõjaajaloo muuseum ja rändnäitused ning ka sõjaajaloo aimeaja kirjad andsid oma panuse selle mõtestamisse, mis on minevikutraditsioonis väärtuslikku. Siia kuulusid eriti 19. sajandi alguse Preisi reformid, atentaat Hitlerile 1944. aasta 20. juulil ja Bundeswehri enda ajalugu. Väidetakse, et sõjaajaloo tundmine aitab sõduritel lahingus paremini hoomata sõjaliste operatsioonide eetilist raamistikku, pakub orientatsiooni ja toetab nende identiteeti. Kas  a kuidas peaks traditsioone sobitama muutuvate sõjaliste tingimustega, on vastuoluline küsimus.