Muutuv lahinguväli, kohanemine ja innovatsioon: Esimese maailmasõja õpikogemused

Abstract

Alates tööstusrevolutsioonist ja tehnilise progressi kiirenemisest on sõjaväelised organisatsioonid seisnud probleemi ees, kuidas võimalikult kiiresti kohaneda muutuva lahinguväljaga ning viia oma relvastus, protseduurid, taktikad, operatsioonikunst ja strateegiad vastavusse tehnoloogia pakutavate võimaluste ja nõuetega. Tänapäeva sõjavägi on oma loomult konservatiivne bürokraatlik organisatsioon ja see muudab innovatsiooni keerukaks. Tulevaseks sõjaks on raske valmistuda, sest minevikukogemus ei pruugi olla usaldusväärne teenäitaja. Küll aga saab ajaloost küllap õppida, kuidas kohaneda ja uueneda võimalikult efektiivselt, kui sõda on juba alanud. Selleks on Esimese maailmasõja üle saja aasta tagused sündmused endiselt huvipakkuvad. Käesolevas artiklis on kokku võetud viimase aja uurimused kohanemisest ja innovatsioonist ning taktika ja sõjakunsti arengust Esimese maailmasõja eel ja ajal ning arutletakse selle üle, kas on universaalseid mustreid, mis aitaksid nüüdisaegsetel relvajõududel, sealhulgas Eesti kaitseväel, olla sõjakunsti uuendamisel edukad.