Johan Laidoneri teenistusest Vene armees aastail 1901–1918

Abstract

1884. aasta 31. jaanuaril Viljandimaal Viiratsi vallas Raba renditalus Jaak ja Mari Laidoneri vanima lapsena sündinud tulevane Eesti Vabadussõja ülemjuhataja olevat nooruses sõjaväelase elukutse asemel unistanud hoopis metsateadlase omast. Pere majandusliku kitsikuse tõttu otsustas 1900. aastal Viljandi linnakooli lõpetanud Johan Laidoner astuda siiski sõjakooli, kus õppemaksu tasus riik.2 Ilmselt polnud see elukutse talle ka muidu vastumeelt. Laidoneri koolipõlvesõber Aleksander Simon, kellest sai hiljem samuti ohvitser, on meenutanud, et Viljandi linnakoolis oliõpetajaid, kes nägid hea meelega oma kasvandikke tulevikus sõjaväelase elukutset valimas. Seda mõjutas tugevasti ka koolide sõjalise õpetuse inspektor staabikapten Grinevski.

Kõik need inimesed „mõistsid süüdata õpilaste südames armastust distsipliini ning kaitseväes maksva korra vastu ja maalida isamaakaitsjate elu nii selgelt, et paljud ka pärast kooli lõpetamist vabatahtlikult kaitsev.kke astusid”. Lisaks andnud Laidonerile tõuke sõjaväelase elukutse valimiseks talle muljet avaldanud tagavaraväelaste õppused Viljandi lähedal ning otsustamise ajal parajasti loetud Lev Tolstoi romaan „Sõda ja rahu”.