Voices from transition: literary reflections on postsocialist life in German and Estonian contemporary literature [Siirdeaja hääled: postsotsialistliku elu kujutamisest saksa ja eesti nüüdiskirjanduses]

Abstract

Abstract. This article examines the literary representation of the transition era and its effects on individual and collective identities in Daniela Krien’s “Muldental” and selected examples of Estonian contemporary literature. Focusing on the concept of the “losers of the reunification” (Wendeverlierer) in former East Germany and the analogous experiences in postsocialist Estonia, the study explores how these works portray the disorientation and adaptation of people during and after the collapse of socialist regimes. The analysis highlights the resilience of individuals as they try to fill the “void” (Tlostanova) left by the dismantling of old social structures, offering insights into the broader human experience of loss, transformation, and the search for stability in postsocialist societies.

Keywords: Daniela Krien, “Muldental”, transition era, losers of reunification, East Germany

Resümee. Käesoleva artikli fookuses on siirdeaja kirjanduslik kujutamine Saksa nüüdiskirjanduses. Keskendudes „siirdeaja kaotajate” (sks Wendeverlierer) kontseptsioonile endisel Ida-Saksamaal ja analoogsetele kogemustele postsotsialistlikus Eestis, uurib artikkel, kuidas kirjandusteosed kajastavad inimeste kohanemist sotsialistlike režiimide kokkuvarisemise ajal ja selle järel. Uurimus keskendub Daniela Krieni romaanile novellides „Muldental” (2014/2020). Selleks et luua teatavat võrdluspunkti Saksa kirjandusega, tuuakse mõned näited Eesti nüüdiskirjandusest (nt Lilli Luuk, Kiwa, Mats Traat ja Andrus Kasemaa).

Teoreetilise lähenemisnurgana kasutatakse Madina Tlostanova kirjeldatud „postsotsialistliku tühimiku” mõistet. See mõiste esindab sotsiaalkultuurilist ja eksistentsiaalset lõhet, mille põhjustas sotsialistliku ühiskonna lagunemine. Analüüsis näidatakse, millisel kujul see „tühimik” inimeste eludes esineb: näiteks töökoha kaotus, kunagise isikliku staatuse drastiline muutus, teatud kujuga ühiskondlike kultuuriilmingute kadumine. Samas tuuakse esile inimeste vastupidavus, kui nad püüavad täita vana sotsiaalse korra lõppemise järel tekkinud „tühimikku”, ning näidatakse, kuidas on uues ühiskondlikus situatsioonis võimalik kasvada ja leida rahulolu mõnel muul viisil.

Nii Krieni kui ka Kasemaa teosed kasutavad fragmentaarset jutustamisvormi ehk „romaan novellides” struktuuri, mis seondub mälestuste kogumise formaadiga. See omakorda rõhutab siirdeaegsete mälestuste säilitamise olulisust ja väärtustab toonaseid isiklikke lugusid. Selline jutustamisvorm loob kogemustest mosaiigi, mis peegeldab siirdeaja keerukust ning rõhutab samal ajal inimliku mälu killustatust ja mittelineaarsust. Taasjutustamise kaudu omandavad need lood ajatu mõõtme, mis kujundab kollektiivset identiteeti, dokumenteerib mitmetahulisi minevikukogemusi ja näitab, kuidas lähiminevik on kujundanud inimeste praegust identiteeti.

Daniela Krieni „Muldental” ja valitud näited Eesti nüüdiskirjandusest toovad esile Ida-Saksa ja Eesti siirdeaegse ühiskonna sarnasusi ja erinevusi. Kuigi endise Ida-Saksamaa ja Eesti ajaloolised kogemused erinevad märkimisväärselt, pakuvad „siirdeaja kaotajate” ja „Teise Eesti” kontseptsioonid veenva võrdluspunkti. Mõlemad terminid hõlmavad kaotuse ja võõrandumise tunnet, mida kogesid inimesed, kes ei suutnud kohaneda uute sotsiaal-poliitiliste reaalsustega pärast sotsialistlike režiimide kokkuvarisemist.

Võtmesõnad: Daniela Krien, „Muldental”, siirdeajastu, „siirdeaja kaotajad”, „Teine Eesti”, Ida-Saksamaa, tänapäeva saksa kirjandus, tänapäeva eesti kirjandus