Tingiv kõneviis viisakuse väljendajana eesti B1- ja B2-taseme õppijakeeles

Abstract

Artiklis vaadeldakse tingiva kõneviisi konstruktsioonide kasutamist viisakuse väljendajana B1- ja B2-taseme kirjalikus õppijakeeles. Uurimismaterjaliks on eesti keele kui teise keele riiklike eksamite kirjutamisosa sooritused: eri tüüpi kirjad ning jutustavad ja arutlevad tekstid. B1-taseme tekstides on olnud vähem võimalusi tingivat kõneviisi kasutada, kuid ka võimaluse korral on B1-tasemel olijad eelistanud sageli kindlat kõneviisi. B2-taseme tekstid on võimaldanud rohkem tingiva kõneviisi kasutust ning B2-tasemel olijad on seda võimalust ka kasutanud, arvestades seejuures teksti formaalsusastet ja situatsiooni institutsionaalsust. Kõige sagedamini esineb tingiv kõneviis B2-tasemel ametiasutuste poole pöördudes ehk formaalset laadi ja kõrgema institutsionaalsusega kirjades. Seega on tingiva kõneviisi kasutamine viisakuse funktsioonis seotud kultuuripõhiste keelelise viisakuse normidega. Tingiva kõneviisi kasutamispädevus on B2-tasemel võrreldes B1-tasemega tõusnud, mille peamise põhjusena võib oletada kultuuri- ja keelekeskkonna mõju.