Towards sophisticated writing [Teel arenenud kirjaoskuse poole]

Abstract

Loomulike eesti keele kasutusmudelite käsitluses (vt Kerge, Uusen, Põlda 2014, Pajupuu, Kerge, Meister, Asu, Alp 2010) ei peeta ideaaliks normitud keelekasutust, nagu seda valdavad peamiselt keeletoimetajad, vaid tavalist haritud standardkeelt, nagu seda asjalikes olukohastes žanrites kasutavad haritud mittefiloloogid – nimetagem sellist haritud keelt etaloniks, mille poole püüelda. Et parandada nii kirjutamise õpetamist kui ka kirjutusoskuse hindamist, on artiklis jälgitud, kuidas saavutavad haritud täiskasvanule omase sõnavara eesti (emakeelsed) õpilased ja eesti keelt omandavad muu emakeelega täiskasvanud.

Õpilaste L1 sõnavara on uuritud 5., 7., 9. ja 11. klassi õpilaste katsekirjutistes, teise keele omandajate sõnavara aga tasemeeksamite sellistes kirjutistes, mis on hinnatud taotletava A2-, B1-, B2-, and C1-taseme vääriliseks. Kõigi rühmade kirjutiste üldise ja keeruka sõnavara ulatust ja variatiivsust on võrreldud haritlaskirjutiste korpuse näitajatega, kasutades kahe valimi t-testi. Tulemused näitavad, et kirjaliku emakeele sõnavaras saavutatakse haritlastele statistiliselt lähedane tase hiljemalt 11. klassis, mis näitab noorte valmisolekut edasi õppida või töötada jõukohastes ametites. Teise keele kirjalik sõnavara on täiskasvanud eksaminandide suuremale üld- ja keelekogemusele vaatamata ka veel tasemel C1 statistiliselt olulisel määral vaesem kui haritud emakeelekõnelejal, ehkki selle taseme eksameid sooritavad kõrgharidust nõudvate ametite taotlejad. Selline olukord võib alandada teise keele omandajate konkurentsivõimet Eesti tööturul. Ilmne on vajadus tegelda keeleõppes mitmekesisema tekstivalikuga, mis tagab avarama ainekäsitluse toel ka suurema sõnavara.

Keywords

sõnavara, L1 ja L2 omandamine, haritud emakeelekasutus, täiskasvanute teine keel, CEFR keeleoskustasemed, loomulik kirjutamine, sõnavaramõõdikud