Traditsioonist ja modernismist eesti sonetis [Modernism and Tradition in the Estonian Sonnet]

Abstract

Artikkel vaatleb modernismi ja traditsiooni kohtumist eestikeelses sonetis. Sonetti nimetatakse kirjandusteaduses sageli traditsiooniliseks vormiks, ometi on see lääne kirjanduses luulemurrangute ajal esile kerkinud olulise poeetilise ruumina, milles neid uuendusi läbi viiakse: asi on selles, et traditsiooni enda sees tulevad modernistlikud nihked kontrastselt esile, olgu tegu uutlaadi subjekti ja maailmapildi või värsi-, riimi- või keeleuundusega. Eesti sonetti jõudis modernism 1905. aastal, kuid mingit eesti soneti traditsiooni ei olnud selleks ajaks veel välja kujunenud. Nii seisid siinsed modernistid silmitsi kahetise ülesandega: luues ühte traditsiooni, uuendasid nad eesti luulekeelt laiemalt. Modernismi ja traditsiooni duaalne loomus ilmneb ka Underi sonettides, mis korraga tekitasid katkestuse petrarkistlikusse traditsiooni ja panid aluse eesti lembesonettide traditsioonile. Noored luulekultuurid, nagu eesti oma, olid eelmisel sajandil huvitavas positsioonis: näeme, kuidas eesti sonett ning laiemalt terve siinne luule ei tegelenud 20. sajandil mitte üksnes modernistlike ja kaasaegsete küsimuste, teemade ja žanridega, vaid ka vanade luulekultuuride sajanditepikkuste traditsioonide tutvustamise ja arendamisega. Artiklis järeldatakse, et traditsiooni ja modernismi ei saa käsitleda kui midagi etteantut, vaid kui pidevalt ajas muutuva piiriga ja vastastikku defineeritavaid nähtusi, mistõttu nõuavad need historistlikumat lähenemist. See tuleb eriti esile eesti soneti puhul, kus arhaism ja novaatorlus on käinud käsikäes.

Võtmesõnad: traditsiooniline luulevorm, modernistlik sonett, eesti luule,
kirjanduslik perspektivism, petrarkism

----------------

The sonnet, like other forms of poetry that follow prescribed formal patterns, is also referred to as a classic or traditional poetic form. Nevertheless, during the periods of great changes in the poetic discourse, this traditional form has gained significant importance. It emerged during the modernist and vanguard era both in the age-old European poetic cultures and also in newer literary cultures like that in Estonia. There are two main reasons for this. The first lies in the strict rules of the sonnet, as every rule offers the possibility to bend it or even break it entirely. The other reason is in its vast popularity – from its birth in the 13th century, the Sicily sonnet has become the most often used prescribed poetic form in Western literature, and has given rise to many new poetic traditions and subgenres. The modernist schools of poetry have adopted this centuries-old and powerful symbol of traditional poetry to showcase within it their fresh ideas, subjectivity and renewed poetic devices. Thusly the tradition has been altered or even deconstructed within the tradition itself. The situation was, however, completely different in Estonian literature. The first Estonian-language sonnets were published in 1881 and by the time the first modernist sonnets emerged in Estonia in 1905 the Estonian sonnet tradition had yet to form. Therefore, Estonian modernist poets had a twofold task: both to create a sonnet tradition and then to break from it. The intention of this article is to expound the relationship between modernism and tradition in the Estonian sonnet with the aim of exploring the relativity of the very concepts of the tradition and modernism, and their dependence on the perspective.

Keywords: Traditional poetry, modernist sonnet, Estonian poetry, literary
perspectivism, petrachism